proof (2)
tõend (2); tõendusvahend; süütõend
olemus
tõesuse või olemasolu asitõend
Wiktionary:
2. (uncountable) the degree of evidence which convinces the mind of any truth or fact, and produces belief; a test by facts or arguments which induce, or tend to induce, certainty of the judgment; conclusive evidence; demonstration
näiteid
disproof -- vääramine; ümberlükkav tõend
proof of citizenship -- kodakondsust tõendav dokument
proof of claim -- nõude põhjendus
proof of damage -- kahju tõendamine
proof of guilty -- süütõend
proof of motive -- motiivi tõestus
proof of ownership -- omandiõiguse tõend
proof of priority -- prioriteedi tõend
proof of witness -- tunnistaja ütlused
vt ka
- kontseptsiooni tõendus
- panusetõendus
- töötõendus