conduct (4)
käitumine (2), käitumisviis
olemus
Wiktionary, verb:
3. (transitive, reflexive) to behave
näide
misconduct:
= halb käitumine
= sobimatu/sündsusetu käitumine
= süüline käitumine
= vääriti käitumine
= väär tegevus/käitumine/väär asjaajamine
= üleastumine
ülevaateid
https://en.wikipedia.org/wiki/Human_behavior
https://en.wikipedia.org/wiki/Disorderly_conduct
https://en.wikipedia.org/wiki/Conduct_disorder
vt ka
- käitumine (1)