olemus
korra puudumine kontekstist sõltuvas tähenduses

Wiktionary:
noun
1. absence of order; state of not being arranged in an orderly manner
2. a disturbance of civic peace or of public order

näiteid
civil disorders -- kodanikurahutused
disorderly conduct -- korrarikkumine; huligaansus
disorderly house -- 1. lõbumaja 2. mängupõrgu
disorderly person -- korrarikkuja
mental disorder -- vaimne häire, psüühikahäire
monetary disorder-- raharingluse häire
seasonal affective disorder --
-- 1. kevadväsimus 2. talvedepressioon
sow disorder -- segadust külvama
thought disorder -- mõtlemishäire

vt ka
- korratus (1)