disturb
häirima
olemus
Oxford Languages:
verb
1. interfere with the normal arrangement or functioning of
2. interrupt the sleep, relaxation, or privacy of
näiteid
disturbance of consciousness -- teadvusehäire
disturbance of public order -- avaliku korra rikkumine
disturbance level -- häiringunivoo
disturbance power -- häiringuvõimsus
disturbances -- rahutused
disturber -- õigusrikkuja
disturber of peace -- rahurikkuja
disturbing -- häiriv; murettekitav
health disturbance -- tervisehäire
labor disturbance -- töötüli, töövaidlus
line disturbance -- liinirike; liinihäiring
mental disturbance -- meeltesegadus, vaimuhäire
radio disturbance -- raadiohäiring
undisturbed -- häirimatu, segamatu
visual disturbance -- nägemishäire