conduct (4)
käitumine (2), käitumisviis
olemus
Wiktionary:
verb
3. (transitive, reflexive) to behave
näide
misconduct:
- halb käitumine
- sobimatu/sündsusetu käitumine
- süüline käitumine
- vääriti käitumine
- väär tegevus/käitumine/väär asjaajamine
- üleastumine
ülevaateid
https://en.wikipedia.org/wiki/Human_behavior
https://en.wikipedia.org/wiki/Disorderly_conduct
https://en.wikipedia.org/wiki/Conduct_disorder
vt ka
- käitumine (1)